Hea Eesti soost meestudeng!

Eesti Üliõpilaste Seltsi külalisõhtud:
14. ja 22. septembril kell 19:15 J. Tõnissoni 1, Tartu.
20. ja 28. septembril kell 19:15 J. Köleri 13, Tallinn.

HEA EESTI SOOST MEESTUDENG!

Kõige õigem on öelda, et EÜS on üks pöörane nähtus - ei olekski vaja pikalt seletada ja põhjendada liikmeks astumist, tule ise kohale, vaata ja räägime. Niisugune tervemõistuslik lihtsus on kõige parem. Vastupidiselt võiks ju püüda kõiki erinevaid rõõme EÜS-i kuulumisest üles lugeda, kujundada isegi näiteks tabeli, kus kõik õiged, ajaproovis ja tuhandetest sõnastamistest läbi lihvitud ideed kirjas, kuid täit selgust ikkagi poleks. Õõnsus, kauge pidulikkus ja paatos jääks liialt kummitama.

Ma muidugi uuriks säärast loetelu, kuid jääksin ikka veenduma, et kõige tähtsam igapäevaselt ja elupikkuselt on lihtsam, tabavam ning üldisem. Arvan, et kõige olulisem, mis Seltsi liikmeid kokku seob, on kindlus. See tekib igas liikmes aja jooksul ja ilmselt ei leiagi alati igaühe jaoks sõnastamist just nii.

Kindlus, et on olemas omavaheline aumehelik läbikäimine, et ikka väsimata elab idealism, usk üksikinimesse ja ühistegevusse. Kindlus, et maailmas ja Eestis on võimalik elada ja et väga erinevate tõekspidamistega meeste läbikäimisest sünnib eriline väärtus. Kindlus, et vanu traditsioone ikka alles hoitakse ja need säilivad ka igapäevases muutlikuses. Ning sama kindlalt oled selles kõige elusalt osaline. Piisab - mis ei ole vähim, vaid ikka suurim ühisnimetaja - Seltsi põhimõtete, kodukorra ja uususte tunnistamisest. Kindlus ongi side, mille kaudu üksik ja ühisus suudab.

Kindlus, et on olemas omavaheline aumehelik läbikäimine, et ikka väsimata elab idealism, usk üksikinimesse ja ühistegevusse. Kindlus, et maailmas ja Eestis on võimalik elada ja et väga erinevate tõekspidamistega meeste läbikäimisest sünnib eriline väärtus. Kindlus, et vanu traditsioone ikka alles hoitakse ja need säilivad ka igapäevases muutlikuses. Tõesti-tõesti, tekib ju küsimus, milline peaks olema inimene, kes siis säärase organisatsiooni liikmeks kõlbab? Kas on mingid kriteeriumid ja nõuded või mõni järjekordne test? Päris sirgelt öeldes - ei ole. Aga on mingi tee või kulgemine, mille käigus asjad selguvad. Selleski on aga palju nii öelda individuaalset, midagi, mida päris otse ette öelda ei saa. Igaüks leiab oma tee ja viisi.

Peamiselt ainult ühte pead Sa suutma. Seltsi põhimõtetes too otsesõnu kirjas ei seisa, kuid sobib käitumisjuhiseks väga hästi: ise oled mees. EÜS on eluaegse liikmelisuse printsiibiga organisatsioon, mis ei oota muud, kui võimekust oma mõtete, sõnade ja tegude eest seista ning vastutada. Ise oled mees, et suuta. Eks jutt pidukõneks kätte läheb. Piisab vähema ütlemisest - EÜS on pöörane nähtus, kahju oleks ju maha magada... Ükskord võiks maapeal nii palju rahu olla, et noore inimese kõiki valikuid lõpliku tähtsuse ning möödapääsmatusega ei rõhutataks - tule lihtsalt kohale, vaata ja räägime.

Lipulugu

Sini-must-valge värvikombinatsiooni idee sünd leidis aset 29. septembril 1881. aastal Tartus, "Vironia" osakonna (praegu Eesti Üliõpilaste Selts) asutamiskoosolekul. Millest tulenes selline värvide valik ning mida pidid need tähendama? Ühest vastust sellele ei ole, kuid üldiselt pidid värvid : kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid; tähistama eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone; peegeldama Eesti ilmastikku ja loodust; olema omavahel kooskõlas. Värvide tähendust seletati ka veel näiteks nii:

S i n i n e - väljendas usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti oli see ustavuse sümboliks;

M u s t - pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud armastuse sümboliks;

V a l g e - sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund, suviseid valgeid öid, Eesti kaskede valget koort.

Esimene avalik sini-must-valgete värvide demonstratsioon leidis aset Suurel Reedel, 7. aprillil 1882. aastal, mil "Vironia" osakonna tolleaegne esimees, Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Aleksander Mõtus kandis sini-must-valget värvimütsi, sõites voorimehel läbi Tartu kesklinna. Kuna ametlik kinnitus "Vironia" osakonna tegevusele puudus (seega ka värvide avaliku kandmise õigus), ei jäänud selline käitumine tähelepanuta. Üsna pea olid A. Mõtust jälitamas saksa korporatsioonide esindajad, kes sundisid A. Mõtuse voorimehe peatuma. Tekkinud rüseluses haarati A. Mõtusel värvitekkel peast ning viidi võidusaagina ühe korporatsiooni korterisse, kus tallati jalge alla.
Kirjeldatud sündmusega omandasid sini-must-valged värvid võitlusvärvide oreooli ja tähenduse. Intsidendi ühe tagajärjena ei kanna Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed tänaseni igapäevaselt ning avalikult sini-must-valgeid värve, vaid ainult erakorralistel puhkudel: pidupäevadel, Seltsi liikmete matustel.

Esimese sini-must-valge lipu valmistamise mõtte algataja ning selle peamine teostaja oli dr. Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann. 1884. a. maikuu teiseks pooleks oli lipp valmis. Esimese sini-must-valge lipu p ü h i t s e m i n e otsustati EÜSis teoks teha 3.-5. juunini 1884. aastal Otepää koguduse õpetaja, Seltsi vilistlase Burchard Sperrlingki kutsel korraldataval väljasõidul. Väljasõit algas Tartust 3. juuni hommikul kella kümne paiku. Sõit toimus suurel kaheksa- hobuselisel kollasel toolvankril, kuhu mahtusid lisaks kahele kutsarile ka kõik selle hetke Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed - 16 üliõpilast ja 6 vilistlast. Uus ja ilus sini-must-valge lipp oli esialgu peidetult vankris. Umbes 6 km enne Otepää kiriklat, päästeti lipp varjukatte alt ja pandi sõidutuulde lehvima. Nii jõuti kella nelja paiku Otepää kiriku ette. See oli sini-must-valge lipu esimene avalik esitlus. Lipu pidulik pühitsemine toimus 4. juuni õhtul Otepää pastoraadi saalis. Pühitsemisaktsioon ei andnud aga sini-must-valgele lipule veel elu-ega avaldamisõigust. Lipp peideti Tartus EÜSi korterisse oma aega ootama. Eelmise sajandi lõpul võis sini-must-valge lipu avalik demonstreerimine toimuda siiski ainult Tartus. 1896. aastal Tallinnas peetud VI laulupeol sundisid võimud koheselt eemaldama sini-must-valged lipud, samuti polnud peo juhtidel lubatud kanda sini-must-valgeid särpe, vaid tuli piirduda "riigivärvidega". 20. sajandi esimesel aastakümnel süvenes ja levis sini-must-valge rahvuslik tähendus enam, kuid nüüd astus võõra võimu survele vastu juba teadlik eestlane, kelle südames olid värvid võitnud oma kindla koha. 1. novembril 1905. aastal Tartus toimunud suures rongkäigus oli ajalooline sini-must-valge lipp igatahes väljas ning tal oli kindlalt väljakujunenud rahvuslipu tähendus.Seetõttu ei tunnustanud võimud veel sini-must-valget lippu täielikult. Endiselt tehti takistusi lipu avalikule demonstreerimisele: 1910. a. VII laulupeo eelõhtul ehiti Tallinnas maju rahvuslike lippudega, kuid kohe tuli võimuesindajatelt karm käsk lipud maha võtta; 1912. aastal heisati " Estonia " seltsi maja katusele sini-must-valge lipp, aga sellest teada saanud kuberner Korostovets karistas tagantjärgi kohalikku jaoskonnaülevaatajat.

 

Seltsi ajaloost

Eesti Üliõpilaste Selts on 1870. aastal asutatud üliõpilasorganisatsioon. EÜS tegutses 1870-1940 Tartus. 1940. aastal, pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, suleti kõik üliõpilasorganisatsioonid. EÜS jätkas tegevust põranda all. Alates 1945. aastast tegutses EÜS avalikult paguluses (Rootsis, Saksamaal, Austraalias, Inglismaal, Kanadas, USAs ja Argentiinas). 1988. aastal taastati Eesti Üliõpilaste Selts Tartus.

Eesti Üliõpilaste Seltsi nimetus inglise keeles on Estonian Students Society, saksa keeles Verein Studierender Esten ja ladina keeles Societas Studiosorum Estonorum.

Nimi "Eesti Üliõpilaste Selts" võeti kasutusele 1883. aastal, kui EÜS selle nime all registreeriti Tartu Ülikooli juures teaduslik-kultuurilise seltsina. Tol ajal peale EÜSi teisi eesti üliõpilasorganisatsioone polnud ja sellise nime valik oli põhjendatud. Pärast EÜS "Põhjala" asutamist 1884. aastal Peterburis, korporatsioon Vironia asutamist 1900. aastal Riias ja korporatsioon Fraternitas Estica asutamist 1907. aastal Tartus ei ole EÜS enam ainus eesti üliõpilasorganisatsioon, ka ei ole EÜS mitte kunagi seadnud eesmärgiks kõigi eesti üliõpilaste ühendamist oma liikmeskonnas. Nimetatud asjaoludele vaatamata ei ole EÜS tarvilikuks pidanud oma nime muutmist. Eesti üliõpilasorganisatsioonide EÜS "Põhjala", EÜS "Ühendus" ja EÜS "Veljesto" nimedes sisaldub termin "eesti üliõpilaste selts" organisatsiooni iseloomustava üldmõistena.

Need organisatsioonid ei ole seotud EÜSiga, vaid on samaväärsed üliõpilasorganisatsioonid.

Eesti Üliõpilaste Selts on üliõpilasorganisatsioon, mille liikmeteks saavad olla eesti soost meesüliõpilased. Kuni 1936. aastani olid EÜSi liikmed eranditult Tartu Ülikooli üliõpilased, alates 1936. aastast võeti liikmeks ka Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilasi. Paguluses võetakse liikmeks erinevate ülikoolide ja kõrgkoolide üliõpilasi. Tänapäeval võetakse EÜSi liikmeteks Eestis kõigi registreeritud ülikoolide ja kõrgkoolide üliõpilasi.

Eesti Üliõpilaste Seltsil on sõprussuhted nelja akadeemilise üliõpilasorganisatsiooniga. 1928. aastal sõlmiti sõpruslepingud Helsingi Ülikooli Etelä-Pohjalaise Osakunna ja Pohjois-Pohjalaise Osakunnaga. 1937. aastal sõlmiti sõprusleping Läti üliõpilasseltsiga Austrums ning 1991. aastal Helsingi Ülikooli Vasa Nationiga. EÜS ning sõprusorganisatsioonid vahetavad stipendiaate, aastate jooksul on välja kujunenud ühine sõpruskond.

EÜS on eluaegse liikmeksoleku põhimõttega organisatsioon. Ülikooli lõpetanud või ülikoolist lahkunud EÜSi liikmed on EÜSi vilistlased.

Kontakt

Tahad rohkem teada? Küsi julgelt!

Aitäh! Kiri saadetud.

nimi

e-mail

sõnum

Kontakt

742 0241

esimees@eys.ee

Tõnissoni 1, Tartu